Soovitavalt rajatakse turbaaed varjulisse paika (päikeselises kohas tuleb valida heitlehised taimed, et vältida kevadist päikesepõletust)
Suurte puude all ei ole sobiv paik, kui puujuured on pindmised (vaher, kask, haab) ning imavad pinnasest kogu niiskuse
Turbaaed rajatakse kas tõstetuna või maa sisse, ääristamiseks sobivad turbapätsid, maakivid või puit. Jõhvikale meeldib rohkem maa sees olev peenar (ei jää kuivale)
Turbapätse tuleb enne paigaldamist vees leotada, peale paigaldamist lõigatakse välimine serv poolviltu maha, et pätsid paremini niiskust püüaksid
Turbapätse kinnitatakse grilltikkude või bambuskeppidega
Turbaaia täitmisel lisatakse turvast algul kuhjaga, aja jooksul vajub see 15-20 % kokku, turvast tuleb pidevalt kasta ja segada, et see märjaks saaks
Okaspuudele tuleb istutusauku mulda juurde segada
Taimed istutatakse selliselt, et juurekael oleks turbaga tasa
Hooldamisel peab vaatama, et kastmisvesi oleks pehme ja kergelt happeline (vihma-, rabavesi)
Kõiki hapulembelisi taimi väetatakse kord aastas varakevadel rododele või mustikatele mõeldud väetisega
Päikeselisel kasvukohal tuleb igihaljaid taimi kevadel päikese eest varjutada
Turbaaias saab kasvatada kõiki hapulembeseid taimi: igihaljaid rododenroneid, asaleasid, mustikaid, pohli, eerikaid, kalmiaid, kenarbikku, küüvitsat, magnooliaid
Aednik Arnold Hannust räägib kiviktaimla rajamisest.
Hansaplanti puukooli tootmijuht Mihkel Saar annab juhiseid, kuidas oleks õige alustada mägitaimla loomist ning kui suuri kive, missugust pinnast ja taimestust sinna valida.
Eespool kirjeldatud materjale pean usaldusväärseks, sest nõuandeid annavad oma ala asjatundjad. Nõuanded kattuvad paljuski sellega, millest kirjutavad kiviktaimla rajamist kirjeldavad raamatud. Veebis on info kompaktsem, kontsentreeritum.
Kiviktaimlas ehk alpinaariumis saame kasvatada mägedest pärit taimi, mis on harjunud täispäikesega ja vihmavee kiire äravooluga. Nõuetekohaselt rajatud kiviktaimla peaks sarnanema kivimite vormidega looduses.
Koduaia kiviktaimla rajamiseks on ideaalne koht lõunasse (edelasse) avanev nõlvak, selle puudumisel võib soovitud kujuga kõrgendiku ise kokku kuhjata.
Oluline on meeles pidada järgmist:
asukoht peaks olema päikesele avatud;
paekive ja põllukive ei kasutata läbisegi. Eelistatakse võimalikult suuri kive, mis on poolenisti mattunud maasse - nii jääb loomulikum mulje;
hea tulemuse ja edaspidise mõistliku hoolduse nimel tuleb muld väga hoolikalt umbrohujuurtest puhastada. Mulla võiks võrdsetes osades kokku segada aiamullast, kompostist ja jämedast liivast;
savika pinnase puhul tuleks rajada killustikust drenaažikiht, mis eraldatakse mullast filterkangaga;
kiviktaimlasse sobivad kääbuspuud ja-põõsad, padjandtaimed, tihedat katet moodustavad vaiptaimed, alpiaia püsikud, mägisibulad, madalad sibullilled. Taimi võiks istutada suuremate värviliste laikudena - nii jääb tulemus efektsem;
lõpuks kaetakse taimede ümbrus killustiku multšiga – nii jääb kenam, muld püsib niiskem ja rohimistööd on vähem;
et säilitada kiviktaimla loomulik kuju ja taimede terved võrsed, tuleb edaspidise hoolduse käigus piirata taimede levikut, taimi regulaarselt piirata, täiendada multšikihti.
Kiviktaimla selgrooks on suured kivid, siis tulevad okaspuud, lehtpõõsad ja muud taimed.
Kuna plaanin kiviktaimla rajamist, siis allpool olevas rohttaimede valikus on enamasti taimed, mis aias juba kasvavad ning kiviktaimla rajamisel on nad nii öelda omast käest võtta.
AHAA-efekti tekitas fakt, et kivid, mida kasutada, peaksid olema võimalikult suured. Veel olin seni arvanud, et bergeenia on rohkem varjutaim, kuigi mul endal kasvab see rõõmsalt maja päikesepoolsel küljel. Sain teada, et see sobib suurepäraselt ka kiviktaimlasse ja on üldse igati leplik taim.
