Köögiviljad ja maitsetaimed

1. Vali üks köögiviljakultuur ja üks maitsetaim (ei pea lähtuma nimekirjast) ning koosta nende kohta ülevaatlik ja taime iseloomustav materjal. Materjal peab sisaldama taime välimuse ja kasvukoha kirjeldust, keemilist koostist (nt C-vitamiini sisaldus jne), kasvatamise võimalusi (nt ettekasvatamine, otsekülv). Lisada võib tuua infot rahvameditsiinis ja taimekaitses kasutamise kohta (nt taim on põletikku alandava toimega, leotisega saab tõrjuda lehetäisid vms). Kindlasti lisa teksti juurde pilt taimest. Kindlasti ära unusta kasutatud materjalide loetelu lisamast.

Aedporgand (Daucus sativus) 

Iseloomustus

Aedporgand kuulub sarikaliste sugukonda porgandi perekonda ning on 2-aastane risttolmleja. Tolmleb putukate abil. Esimesel aastal moodustab juurika ja lehekodariku, teisel aastal kasvatab 50-150 cm kõrgused õisikuvarred, õied ja seemned. Õisik on liitsarikas. Õied valged, harvem roosakad või violetsed. Vili on kaksikseemnis, koosneb kahest ovaalsest lamedast seemnest. Seeme on väike, idanemisvõimeline 2-3 aastat, idaneb aeglaselt - 15-20 päeva.

Kasvukoht

Muldadest eelistab porgand kergepoolset huumus- ja lubjarikast mulda, kuid kasvab hästi ka kõdunenud madalsoomullal. Kasvukohaks sobib porgandile 1-2 aasta eest sõnnikut saanud umbrohust puhas maa. Head eelviljad on varajane peakapsas, varajane kartul, kurk ja tomat.

Mullaniiskuse suhtes on porgand nõudlik arengu algul ja juurika moodustumise ajal. Hiljem on niiskuse  suhtes vähenõudlik ja annab rahuldavat saaki ka üsna kuival mullal.

Kasvatamine

Porgand ei ole soojanõudlik ega ka külma suhtes tundlik. Seetõttu võib tema seemneid külvata esimesel võimalusel (aprilli lõpus, mai alguses). Säilitusporgand külvata veidi hiljem. Seemned hakkavad idanema 4-5 C juures, sügisel külvates tuleb seeme mulda panna vahetult enne maapinna külmumist.

Porgandi väikse seemne tõttu saavad külvid tihti liiga tihedad ja neid tuleb paar korda harvendada. Porgandiseemet võib segada liiva või salatiseemnega, et külv ei saaks liiga tihe. Salat tärkab kiiremini ja tõmmatakse hiljem porgandi vahelt välja. Peale harvendamist peaks taimede vahekaugus olema 3-5 cm. Hõredamat külvi saab ka pillitud või lindina seemne kasutamisel.

Porgand on küll valgusidaneja, kuid külvide läbikuivamise vältimiseks tuleb seemned katta 0,5 cm mullakihiga. Seeme idaneb 3-4 nädalat. Külvid katta kohe kattelooriga, see hoiab eemale lehekirbud ja ka taimed tärkavad kiiremini ja ühtlasemalt.

Sügisel enne kündi või kaevamist antakse PK-väetised. Lämmastikväetis antakse alles pärast porgandi tärkamist, sest idanev seeme ei vaja toitaineid. Pealtväetamine lõpetatakse hiljemalt juulikuus.

Porgandid koristatakse kuiva ilmaga enne suuremaid külmi. Lehed on öökülmadele vastupidavad, kuid juurika mullast välja ulatuv osa kahjustub juba -2 C juures ja läheb hiljem mädanema. Porgandid kergitatakse aiahargi või labidaga lahti ja tõmmatakse pealseidpidi mullast välja. Pealsed murtakse ära ja porgandeil lastakse taheneda. Peale sorteerimist viiakse nad hoiukohta. Hilised sordid säilivad paremini kui varased. PK-väetised parandavad säilivust, liigne lämmastik vähendab seda.

Kahjurid

Porgandikärbse vaglad uuristavad porgandisse käike ja lehekirbud hävitavad pealseid. Porgandi-lehekirp tuleb porgandit kahjustama esimese pärislehe faasis. Ta imeb taimemahla, mille tagajärjel lehed keerduvad kokku ja juurvili muutub haruliseks, karvaseks ja peenikeseks. Porgandi-lehekirbud talvituvad okaspuudel, nende lähedusse ei tasu porgandipeenart rajada. Porgandikärbse vaglad tungivad porgandi juurikasse selle tipuosas, kus uuristavad juuni teisel poolel peenikesi looklevaid käike. Teise põlvkonna vaglad kahjustavad vanematel taimedel augustikuus ka juurika ülemist osa.

Kahjurite vältimiseks katta külvid kohe kattelooriga, mida võib taimedel peal hoida suve teise pooleni. Katteloorita kasvatamisel töödelda tärganud taimi kohe taimsete leotistega porgandi-lehekirbu vastu. Porgandikärbse avastamisel (jälgida alates mai lõpust) pritsida taimi taimsete leotistega või kasutada NeemAzali või tõrjevahendit Neko.

Hea on kasvatada porgandit sibula kõrval, sest porgand ei meeldi sibulakärbsele ja sibul ei meeldi porgandikärbsele. Ka aeduba ei ole porgandi-lehekirbule ja -kärbsele meeltmööda.

Toiteväärtus

Toiteväärtuselt on porgand juurköögiviljade hulgas esimeste seas. Ta sisaldab keskmiselt 7 – 8% süsivesikuid, millest valdava osa moodustavad suhkrud. Mineraalainetest on esikohal kaaliumiühendid. Kõige suurem väärtus seisneb kõrges karotiinisisalduses (4-13 mg%). Organism on võimeline taimsetes toiduainetes leiduvad karotenoidid muutma organismis A-vitamiiniks. Suurema karotiinisisaldusega on eredavärvilised punakasoranži juurviljaga uudisaretised. Märkimisväärsel hulgal leidub porgandis ka B-grupi, samuti PP-, E- ja K-vitamiini. C-vitamiini sisaldus on teiste köögiviljadega võrreldes suhteliselt madal (4-6 mg%). Peale nimetatute sisaldab porgand veel mitmesuguseid füsioloogiliselt aktiivseid aineid, mis reguleerivad ainevahetust ning tugevdavad vastupanuvõimet infektsioon- ja külmetushaigustele.

Rahvameditsiin

Rahvameditsiinis on porgandiseemnete tõmmist ja jahvatatud seemneid kasutatud põie- ja neerukive lahustava vahendina. Samuti peaks seemnepulber toimima lahtistava ja puhitistevastase vahendina. Peeneks riivitud värsket porgandimassi on pandud põletusest, külmumisest või haavanditest kahjustatud nahale. See vähendab põletikku, vaigistab valu, väldib mädanike teket ja kiirendab paranemist.

Sidrunmeliss (Melissa officinalis)

Iseloomustus

Sidrunmeliss ehk harilik meliss (ka aedmeliss) on mitmeaastane rohttaim, mis kuulub huulõieliste sugukonda melissi perekonda. Kasvab 30-90 cm kõrguseks tugevasti hargnenud põõsaks. Lehed on vastakad, munajad, saagja servaga, pealt tumerohelised, läikivad ja alt hallikasrohelised. Vars on neljakandiline. Õied väikesed, valged, peaaegu märkamatud ja asetsevad taime ladvaosas 3-6 õielise rõngana lehekaenaldes. Õitseb juunist augustini. Lehte katsudes eraldub sellest sidruni lõhna.

  

Kasvukoht

Meie oludes on meliss külmakartlik ja vajab kindlasti katmist. Paksu lumekattega talvel talvitub hästi. Esimese aasta taimed talvituvad paremini kui vanemad taimed. Mida madalakasvulisem ja väikeselehisem meliss on, seda külmakindlam.

Meliss vajab tuule eest kaitstud sooja, päiksepaistelist, keskpäevaks poolvarjulist kohta ja muld peab olema viljakas, õhurikas, niiskemapoolne ning sügavalt haritud. Mulla pH peab olema vähemalt 6,3. Väetiseks anda sõnnikukomposti 4-5 kg/m². Igal kevadel tuleks anda kas komposti või muud orgaanilist katet taimede vahele. Eelviljaks sobivad kartul või juurvili, ka haljasväetis- või mustkesa, sest maa peab olema juurumbrohtudest puhas.

Meliss ei talu seisvat vett, aga ka mitte kuivust. Kui lehed keset suve kollaseks muutuvad, on see tingitud kuivusest. Niiskes mikrokliimas jääb taime eeterliku õli sisaldus väikeseks.

Kasvatamine

Taime saab paljundada seemnete, jagamisega, pistikutega. Seemned külvatakse märtsi lõpul, aprilli algul külvikasti. Külvisügavus 0,3 - 0,5 cm või teha pinnakülv. Idaneb aeglaselt, külvist tärkamiseni kulub 2-3 nädalat, külvist istutuskõlblike taimedeni 6-8 nädalat. Pikeerides saab suurema juurekavaga taimed, mis on ilmastikuoludele vastupidavamad. Temperatuur peab idanemise ajal olema kõrge, +20 - 25° C, pärast tärkamist on sobiv päeval umbes +16° C ja öösel +12° C.

Meliss istutatakse 30 cm vahedega. Peale juurdumist tuleb taimi mullata. Mullata tuleb ka enne sügist, et vähendada külmakahjustusi. Öökülmade pärast tuleb istutatud taimed juuni alguse (kevadise) istutuse puhul kaitsta kattelooriga. Juba alla +10° C teeb lehed kollaseks ja saagi kvaliteet kannatab.

Taimi jagatakse kevadel (kui on juba näha, kuidas taimed talvitusid) või sügisel (peale koristust). Pistikuid võib teha augusti algul poolpuitunud ladvavõrsetest või ka varrepistikutest. Heades tingimustes on juurdumisaeg 2 nädalat.

Melissi kasvatatakse ühel kohal 3-4 aastat, vanem istandus muutub väga külmaõrnaks.

Taimel kasutatakse lehti ja kogu ladvaosa ning korjeaeg on enne õitsemist. Õitsemise ajal ja eriti pärast õitsemist muutub taime maitse ebameeldivaks. Esimesel aastal on taime areng aeglane ja augusti keskel tuleb taime ladvaosa võrsumise kiirendamiseks kärpida umbes 5 cm ulatuses. Teisel aastal lõigatakse taim enne õitsemist maha umbes 10 cm kõrguselt maapinnast. Teise saagi saab augusti lõpul ja võiks lõigata kõrgemalt, 10-15 cm maapinnast. Kui taimi pärast esimest saaki nõgeseveega kasta, võib suve jooksul saada ka kolm saaki.

Enne lõikamist peab olema vähemalt kaks päeva kuiva ilma, sest siis on eeterlike õlide sisaldus suurem. Lõikamisel ei tohi lehti muljuda, sest muljutud lehed kuivavad pruuniks. Kuivatamine peab olema kiire, suhteliselt madalal temperatuuril +30° C. Droogiks sobivad lehed ja varre peenem ladvaosa.

Kahjurid

Vähesel määral võib meliss kannatada rooste- ja hahkhallitustõve käes. Nende vastu aitab edukalt põldosjavesi ja tuhk. Soovitav on eelviljana ja ka pärast melissi mitte kasvatada teisi huulõielisi kultuure.

Keemiline koostis

Meliss sisaldab 0,1 - 0,3 % eeterlikku õli, milles on tsitraali, tsitronellooli, geraniooli, linalooli. Veel on melissis orgaanilisi happeid, parkaineid ja mõruaineid. Melissi lehed on rikkad C-vitamiini poolest (100-180 mg%), leidub karotinoide, mikroelemente.

Kasutamine

Melissi kasutatakse kosmeetikatööstuses lõhnaõlide ja -vete valmistamiseks. Auruvannid on ärritunud nahka rahustava ja kergelt puhastava toimega. Köögipoolel kasutatakse melissi kõikvõimalikes salatites, kalakastmetes, majoneesis, hoidiste maitseainena, magustoitudes ja jookide maitsestamisel. Hea meetaimena annab meliss omapärase maitse ja aroomiga mett.

Rahvameditsiinis tarvitatakse melissi külmetuse, gripi, masenduse, stressi, unetuse, peavalu ja seedehäirete puhul. Melissiteel on nii rahustav kui ka virgutav toime. Melissi eeterlikud õlid sisaldavad antihistamiine, mistõttu kasutatakse seda ka allergiliste nahahaiguste puhul. Naha määrimiseks kasutatakse põhiliselt taimemahla. Taimes sisalduvad toimeained (tanniinid) mõjuvad viirustele hävitavalt, seepärast kasutatakse melissitinktuuri huuleherpese raviks. Antiseptiliste omaduste tõttu võib melissilehti kasutada putukahammustuste ja ka põletikuliste haavade peal.

Meliss on üks neist vähestest taimedest, mida võib kasutada igapäevaselt.

Kasutatud kirjandus

Viks, A. Aiandus väikeaedades. Tallinn: Valgus, 1985
Koostajad: Talviste, K., Uurman, K., Albert, T. Kodune mahepõllumajandus. Pegasus, 2014
Väinsaar, T. Ürte oma aiast. Tallinn: Maalehe Raamat, 1997

http://www.eestitoit.ee/?page_id=92&language=et

http://www.epkk.ee/6870

http://et.wikipedia.org/wiki/Porgand
http://www.terviseleht.ee/200032/32_meliss.php3
http://et.wikipedia.org/wiki/Meliss

Multšid, väetised ja geosünteedid ning nende omadused ja kasutamine

1. Multšid

Multši all mõistetakse taimede kasvupinnasele või -substraadile peale laotatud kattematerjali kihti. Multšimise eesmärgiks on eelkõige niiskuse säilitamine mullas ning ka juurestiku külmakaitse talveperioodil. Mõnel määral vähendavad multšid ka umbrohtumist ning lagunedes toimivad pinna- separandajatena. Sageli kasutatakse multše dekoratiiveesmärkidel. Erinevaid multše on võimalik ka omavahel kombineerida.

Multše on parim aeg laotada hilissügisel (umbes 7 cm paksuse kihina), mil need vihmadega kinnituvad ja kaitsevad maapinda liiga sügavalt külmumast. Multšida ei tohi taime juurekaela ja puutüve vahetut ümbrust, sest see võib põhjustada juurekaela mädanikku ja koore eraldumist tüvelt. Multš peab jääma puutüvest 15 cm kaugusele, erandiks on kuumtöödeldud ja hästi laagerdunud kompost ning mineraalne multš.

Multšimisel on ka mõningaid puudusi. Multšikihi all on taimekahjuritel soodne talvituda ja hiljem levida. Multšialune maa sulab kevadel kauem, maapind püsib niiske ja muld on pikalt raskesti haritav. Püsitaimede juurestik jääb multši all pinnapealseks ja kui otsustad multšist loobuda, võivad taimed olla põuakartlikud ning neid peab rohkem kastma.

Materjali järgi jaotatakse multšid kahte rühma: orgaanilised (mullas lagunevad) ja anorgaanilised (mittelagunevad). 

1.1. Orgaanilised multšid

Efektiivne multš ei tohi olla tuule ja vihma poolt ära kantav ning peab omama kohevat struktuuri, et võimaldada vee kerget läbiimbumist. Orgaanilise multši alla ei soovitata kangast panna, set multši lagunedes tekib kangale huumus, kus hakkavad umbrohuseemned kergesti kasvama. Orgaanilist multsi tuleb vähemalt kord aastas kevadel või suve alguses uuendada. Orgaanilise multši kõdunedes kasutavad mikroorganismid ära rohkesti mullas leiduvaid lämmastikelemente, seepärast tuleks kindlasti lisada lämmastik- või segaväetisi.

Peenestatud männikoor on keemilistelt omadustelt kõige sobivam ning täidab nii ökoloogilised kui dekoratiivsed eesmärgid. Hea kooremultš on valmistatud purustatud männikorbast, ei sisalda puiduosakesi ning on vähemalt aasta aega seisnud. See on sõelutud ühtlastesse läbimõõduklassidesse (fraktsioonidesse) ning sellele võib olla lisatud ka orgaanilisi väetisi. Kasutatakse peamiselt ilupeenral. Lehtpuude all pole see aga kõige parem valik, sest puukoort on raske lehtedest puhastada ja aed näib lehtede langemise ajal pikalt prahine.

Turvas ning turbatooted sobivad eelkõige hapulembeste taimede istutusalade multšimiseks. Väga hästi sobivad multšimiseks neutraliseeritud turvas ning turbagraanulid. Granuleerimata turba kasutamisel on probleemiks, et see on kerge ning läbi kuivades kannab tuul selle laiali. Kasutatakse ka segus mullaga, kuna parandab mulla struktuuri ja suurendab selle veemahutavust.

Põhk ei ole just kõige atraktiivsem ilupeenral, kuid tarbeaias köögiviljade vahele sobib hästi. Väetusväärtust põhk ei oma, laguneb kiiresti. Kuivas põhus meeldib talvel tegutseda hiirtel. Kui aga põhk on käepärast võtta ja peenar ei asu just maja paraadukse ees, võiks teda multšina siiski kasutada. Närilisi saab tõrjuda mürkhõrgutistega. Kindlasti peab põhuga olema ettevaatlik soojal talvel ja kevadisel ajal, kuna põhk muutub kokku vajudes või tallates tihedaks ja hakkab kergesti hallitama. Selle vastu aitab aga õhutamine. Maasika inglisekeelne nimetus tähendab sõna-sõnalt tõlgituna "põhu mari"(straw = põhk, berry = mari) ja see ei ole juhuslik. Põhumultš võimaldab saada üllatavalt suuri marjasaake. Põhu peal marjad ei mädane ja nende maitse paraneb tunduvalt. Maasikaistanduses võib põhumultši peale saaki põletada koos lehtedega.

Puulehed on multšina tõhusad, kuid neid on keeruline laotada ühtlase kihina, samuti ei ole see kuigi atraktiivne. Tuulises kohas võib tuul puulehed laiali kanda. Peenestatud puulehed laotatakse 5-7 cm paksuselt taime juurte ümber. Lehed kõdunevad 2-3 kuu jooksul, siis kaevatakse mulda või vajadusel eemaldatakse riisudes. Purustamata puulehed kõdunevad väga aeglaselt, umbes 2 aastaga, seetõttu need tavaliselt eelnevalt kompostitakse. Puulehtedega multšitud pinnas võib vajada lisaks lämmastikväetist. Puhas lehekompost on happeline, neutraliseerimiseks lisada puutuhka.

Muruniide laotada 2 - 3 cm paksuse kihina, paksem kiht ei lase õhku läbi. Suve teisel poolel lisades soodustab muruniide taimede kasvu ja takistab õigeaegset võrsete puitumist.

Saepuru sobib kasutada peenarde vahel, vaarikatele. Saepurul on puukoorest vähem taimetoitaineid, paigaldatakse 2-8 cm paksuselt, liiga paks kiht ei lase õhku läbi. Enne kasutamist peaks seisma 2 aastat, kuna selle ajaga lagunevad saepurus sisalduvad taimede kasvu pidurdavad ühendid. Võimalusel tuleb eelistada lehtpuusaepuru.

Pabermultš takistab umbrohtude arengut, tigude ja nälkjate tegevust ja hoiab niiskust. Kasutatakse paberit, peenestatud ajalehti, paremini sobib lainepapp. Pabermultš laguneb täielikult vee ja päikese mõjul ühe suve jooksul ja sügisel võib selle maa sisse kaevata, kus ta parandab mulla struktuuri.

Puiduhakke kasutamine annab palju võimalusi aiakujunduse seisukohast, kuna võimalik on kasutada erinevalt toonitud haket, mis võimaldab luua huvitavaid pindasid ja mustreid. Oluline on, et toonimiseks kasutatavad värvained oleksid keskkonnasõbralikud. Toonimata hake aga mõjub looduslähedaselt ning seda kasutatakse analoogselt kooremultšiga. Keskkonnaohutuse ja taimetervise seisukohalt sobib lehtpuuhake paremini, võrreldes okaspuuhakkega.

Haljasmassiga multšimisel on otstarbekas kasutada kõrreliste ja punase ristiku segu, kuna kõrrelistega kaetud pinnasest omastavad taimed eriti hästi lämmastikku, ristikuga kaetud pinnasest aga fosforit ja kaaliumi.

Männiokkad on õhuline ja dekoratiivne multš, kuid sobib ainult happelist keskkonda vajavatele taimedele, kuna tõstab mulla happesust. Laotatakse 3-5 cm paksuselt. Männiokkamultš on tõhus tigude tõrjeks, kuna on terav ja vigastab tigusid.

1.2. Anorgaanilised multšid (mineraalsed multšid, sünteetilised kiled)

Anorgaanilised multšid, nagu must kile, peenravaip ja dekoratiivkillustik, ei lisa midagi mulla struktuurile. Need hoolitsevad mulla temperatuuri tõusu eest ja mõnikord võivad peatada isegi mulla hingamise.

Mineraalsed multšid sobivad väga hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kasutades erineva frakt- siooni ja värvusega multše, on võimalik kujundada erinevaid geomeetrilisi mustreid ja ornamente. Mineraalsete multšide alla tuleb laotada peenravaip, et vältida erinevate pinnasekihtide segunemist.
Mineraalsed multšid on: liiv, kruus, kergkruus, graniitkillustik, tellisepuru, dekoratiivkivid, merekarbid jm. Eri tüüpi kive (eri suuruse, värvuse ja fraktsiooniga) kasutatakse pigem ilupeenarde katmisel. Üheaastaste taimede multšikiht võiks olla vähemalt 5 cm, püsitaimedel 10-15 cm. Multš tuleb laotada taime juurekaelast 15 cm kaugusele. Kui panna otse taime ümber, võib see niiskuse ja sooja koostoimel põhjustada juurekaelamädanikku.

Sünteetiliste multšide eeliseks on lihtne paigaldus ja soodne hind ning väike hooldustööde maht.

Kilemultši kasutatakse sageli taimede istutusreal umbrohtude leviku piiramiseks ja saagi määrdumise vältimiseks (nt maasika-, kurgi-, rabarberipõldudel). Kvaliteetne kile peab vastu 7-8 aastat. Kile aitab säilitada mullaniiskust ja soojust, saak valmib varem, on suurem, viljad suuremad ja puhtad. Kilet võivad aga lõhkuda loomad ning sipelgadki pesitsevad seal all meelsasti.

Peenravaip on polüpropüleenist pinnakattematerjal, millega on hea takistada soovimatut taimekasvu. See on vett ja õhku läbilaskev, tugev ja vastupidav tallamisele. Peenravaip takistab umbrohtude arengut ja hoiab pinnase niiskena ning vähendab selle erosiooni. On vastupidav ultraviolettkiirguse suhtes. Peenravaip sobib kasutamiseks maasika- ja muudes istandustes, püsilillepeenras, puude- ja põõsaste all umbrohu kasvu takistamiseks, teede rajamisel pinnase kihtide eraldamiseks, puukoolis taimepottide alla jne.

Tekstiilimultš on spetsiaalselt väljatöötatud kerge pinnakattematerjal, kasutamiseks aianduses ja haljastuses. Mustakiuline polüpropüleenmaterjal on vastupidav ultraviolettkiirguse ja mullas leiduvatele ühendite suhtes. Kangas takistab umbrohu kasvu ja kiirendab ka noorte taimede juurdumist, kuna hoiab pinnase niiske ja sooja. Tekstiilmultši võib kasutada ka erinevate pinnasekihtide eraldamiseks, näiteks drenaaži ja substraadi vahel lillepeenras. Tekstiilmultšiga kaetud istutusalal säilib muld kohevamana kui peenravaiba või geotekstiiliga kaetud peenras.

2. Väetised

Väetised on ained, mida kasutatakse saagi suurendamise, selle kvaliteedi parandamise või mulla viljakuse tõstmise eesmärgil ja millede mõju avaldub taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. 

Koostise alusel jagatakse väetised kahte rühma: orgaanilised väetised ja mineraalsed väetised.  Suurte saakide saamiseks kasutatakse orgaanilisi ja mineraalväetisi üheaegselt. 

Toime alusel jaotuvad väetised otsesteks ja kaudseteks. Samuti on väetisi saadaval nii vedelal kui ka tahkel kujul.

2.1. Orgaanilised väetised

Orgaanilised väetised on taimse või loomse päritoluga ained, mis otseselt või töödeldult väetisena mulda viiakse. Orgaanilise aine mineraliseerumisel vabanevad selles sisalduvad taimetoitained ning muutuvad taimedele omastatavaks. Orgaanilise väetise kasutamise peamiseks eesmärgiks on mulla huumusvarude suurendamine, mulla mikrobioloogilise tegevuse tõhustamine ja mulla rikastamine taimetoiteelementidega.

Sõnnik küntakse või kaevatakse maa sisse sügisel. Selle lagunemine võtab mullas aega umbes kuu või isegi kauem. Sel ajal ei istutata ega külvata mulda midagi. Laudasõnnik peab olema enne kasutamist vähemalt pool aastat käärinud. Mida rohkem on kõdusõnnik käärinud, seda parem, sest siis laguneb see mullas kiiremini ja taim saab toitaineid kergesti kätte. Sõnnikust võib teha leotist, millega kastetakse taimi kasvuajal. Sõnniku kasutamisel tuleb arvestada selle pikemaajalise mõjuga ja mineraalväetiste kasutamisel tuleb arvesse võtta ka eelmistel aastatel kasutatud sõnniku järelmõju.

Põhk kui väetis erineb tunduvalt sõnnikust. Kui sõnnik on osaliselt lagunenud juba enne mulda viimist, siis põhuga väetamisel toimuvad kõik lagunemisprotsessid alles mullas, kusjuures põhku lagundavad mikroorganismid võtavad elutegevuseks puudujääva lämmastiku mullast ja on seega taimedele konkurendiks. Et seda vältida, tuleb koos põhuga mulda anda lämmastikku. Põhuga väetamisel on ka oht, et mulda võivad lagunemisprotsessi käigus koguneda taimekasvu pidurdavad ühendid või toksilised ained, mis on noortele taimedele mürgised. Siiski on kasu väetamisest suurem kui mulla fütosanitaarse olukorra halvenemisest tulenev kahju.

Virts on loomade väljaheidete vedel käärinud osa, mis on lahjendatud sademete ja tehnoloogilise veega. Hea toitainete omastatavuse poolest sobib virts kõigi kultuuride väetamiseks. Kõige otstarbekam on virtsa põllule vedada niiske ilmaga. Sobivam väetamise aeg on kevad ja suvi.

Kompost pole nii kontsentreeritud kui sõnnik ja seda võib kasutada nii kevadel, suvel kui ka sügisel. Komposti võib panna taimede vahele, segada mulla sisse või teha sellest leotist. Soovitav on kompost siiski mulla sisse kaevata, sest taimejuured saavad toitaineid sel moel kiiremini kätte.

Taimeleotisi ja vetikaekstrakti võib väetisena anda taimede kasvu ajal. Näiteks kõrvenõgeseleotis on hea lämmastikväetis, lahusega kastes jõuavad toitained kohe mulda taime juurteni.

Mereadru on pikaldase lagunemisega, mõistlik kasutada komposteeritult. Toitaineid on selles vähem kui hobuse- ja kanakakas. Adru korjatakse mererannast, kauplustes on müügil vetikaekstrakte.

Bioväetiste näol on tegemist kasvustimulaatorite ja looduslikke baktereid sisaldavate preparaatidega, mis seovad õhulämmastikku. Enamasti on need mügarbakterid, mis toimivad eriti tõhusalt liblikõieliste taimede puhul. Neid pritsitakse mulda või kasutatakse bioväetistega töödeldud seemneid.

Haljasväetised on liblikõielised ja kõrrelised heintaimed, mis mullaviljakuse tõstmise eesmärgil mulda küntakse. Väga head on ristik, lutsern ja mesikas. Liblikõieliste taimede juurtel arenevad mügarbakterid, kes omakorda toovad mulda lämmastikku. Suve jooksul tuleb haljasväetisena külvatud maatükki niita ja sügisel taimed maasse künda. Kui purustada ja kaevata liblikõielised mulda enne nende õitsemist, hakkavad kasulikud mikroorganismid mullas kiiremini ja paremini tegutsema ning maa muutub veelgi viljakamaks.

Maheväetised on uuem mineraalväetiste grupp, mida toodetakse looduslikest ainetest. Kasutatakse kevadel, suvel ja sügisel vastavalt lämmastikusisaldusele. Kevadel ja suvel sobivad suurema lämmastikusisaldusega väetised, sügisel kasutatavates väetistes aga lämmastikku polegi või on seda väga vähe.

2.2. Mineraalväetised

Mineraalväetised koosnevad suures koguses taimedele vajalikest toitainetest. Mineraalväetisi saadakse maavaradest, aga neid toodetakse ka tööstuses. Taimede kasvu mõjutavad kõige enam lämmastik, fosfor ja kaalium.

Lämmastikväetisteks nimetatakse lämmastikuühendeid sisaldavaid väetisi. Neid vajab taim eriti kevadel, et kasvada kiiresti ja lopsakaks.

Lämmastikväetised jagunevad:
- nitraatväetised (lämmastik esineb nitraadina)
- ammooniumväetised (lämmastik esineb ammooniumina või ammoniaagina)
- ammooniumnitraatväetised (sisaldavad nii ammoonium- kui ka nitraatlämmastikku)
- amiidväetised (lämmastik esineb amiidina)

Eestis kasutatakse kõige enam ammooniumnitraati ja karabamiidi. Kõiki lämmastikväetisi kasutatakse kas kevadel põhiväetisena või suvel kasvuaegsel väetamisel.

Fosforväetiste tooraineks on loomse päritoluga fosforiidid ja apatiidid. Kõige enam kasutatavaks fosforväetiseks on superfosfaat. Fosfor suurendab taimede seisu-, põua- ja haiguskindlust ning lühendab kasvuperioodi pikkust. Fosforväetisi antakse põhiväetisena sügiskünni alla või paikliku väetamisega kevadel.

Kaaliumväetiste tooraineks on kaaliumi sisaldavad settekivimid. Enam kasutatakse kaaliumkloriidi ja -sulfaati ning ka puutuhka. Kaaliumväetised sisaldavad ka lisandeid, milleks on magneesium (vajalik toiteelement kõigile kultuuridele, puudus esineb enamasti liivmuldadel), väävel (puudus avaldub rist- ja liblikõielistel), naatrium (positiivne mõju peetidele, porganditele, ristõielistele, üldiselt halvendab mulla struktuuri) ja kloor (kahjulik mitmetele köögiviljadele, kasulik peedile). Kaaliumväetisi antakse põhiväetisena sügiskünni alla.

Mineraalväetisi jaotatakse veel lihtväetisteks ja kompleksväetisteks. Lihtväetised sisaldavad vaid üht taime põhitoiteelementi, kompleksväetised mitut. Võrreldes lihtväetistega on kompleksväetiste kasutamine palju otstarbekam, sest nad sisaldavad vähem ballastainet, on kontsentreeritumad, efektiivsemad. Kompleksväetiste kasutamise aeg valitakse vastavalt põhitoiteelementide sisaldusele.

3. Geosünteedid ja kattekangad

Geosünteedid jagatakse: geotekstiilid, geovõrgud, geomembraanid, geosünteetilised savivahekihid ja geokomposiidid. Enamasti kasutatakse neid teedeehituses, kuid mõned geotekstiilid on kasutuses ka aianduses.

Filterkangas on polüpropüleenkiududest valmistatud kiudkangas, mida kasutatakse nii haljastuses, kui teedeehitusel pinnase tugevdamiseks, külmakaitseks ja umbrohu tõkestamiseks. Kangas on viltjas, vett läbilaskev ja keemiliselt neutraalne ning vastupidav maapinnas esinevate hapete ning aluste suhtes. Filterkangas eraldab erinevd mullakihid üksteisest, takistab nende segunemist, tugevdab struktuuri ja tõkestab külmunud maapinnast tulenevaid kahjustusi. Filterkanga kasutamine säästab kulutusi, kuna mulla parandamiseks kulutatakse vähem materjali ja aega ning hooldamine on lihtsam. Erosiooniohu korral kaitseb filterkangas erodeeruva kihi alla asetatuna selle kihi kadumist voolava vee, näiteks sademete mõjul, samuti tugevdab varisemisohtlikke piirkondi. Filterkangas laseb läbi vett ja õhku, hoiab lahus maapinna- ja ehituskihid, filtreerib sademeid nig takistab mittevajaliku pinnasekihi sattumist ehituslikku kihti.

Juuretõke on vett läbilaskev jäik kiudkangas, mis tõkestab puujuurte tungimist puu alla istutatud taimepuhmastesse või lubab taimi istuda ebatavalistesse kasvukohtadesse, näiteks killustikku, kivide vahele või liiva sisse. Ideaalne abivahend turbaaedade rajamisel. Juuretõkkega vooderdatud istutusauk takistab mulla kadumise juurte ümbert ning filtreerib üleliigse kastmis- ja sademetevee. Juuretõke on vett läbilaskev kiudkangas, mis ei kõdune ega mädane ning on vastupidav maapinnas leiduvate hapete ning aluse suhtes.
Katteloor  on valge polüpropüleenist kangas külmaõrnade taimede kaitseks. Katteloori kasutamine aitab pikendada taimede võimalikku kasvuperioodi, saada varajasemat või hilisemat saaki. Katteloor aitab stabiliseerida öise ja päevase õhutemperatuuri kõikumisi. Selle abil saab kaitsta taimi kergemate öökülmade ja kahjurite eest ning aitab saada kuni paar nädalat varasemat saaki, või hoida kultuure kauem põllul. Eriti varajase saagi saamiseks varakevadel ja karedaleheliste kultuuride (maasikas, kartul) katmiseks sobib rohkem talveloor. See on tihedam, tugevam ja vastupidavam.

Varjutuskangast kasutatakse okaspuude istutusjärgseks varjutamiseks ja varakevadise päikesepõletuse kaitseks. Varjutamise korral väheneb vee aurumine ja taimed juurduvad kiiremini, ka okaste kuivamise oht on väiksem. Sobib kasutada ka kõigi teiste aiakultuuride istutusjärgseks varjutamiseks nii avamaal kui kasvuhoones, samuti tuuleõrnade taimede kaitseks. Varjutskangas on UV-kindel.
Kasutusaeg 8-10 aastat. Tugev kootud materjal kannatab ka tugevamaid tormituuli.

Pakasekaitsekangas kaitseb külmaōrnu pōōsaid, ilu- ja okaspuid, rododerndroneid, püsililli ja ronitaimi külma- ja kevadpäikese kahjustuse eest. Kangas asetatakse taimedele alles pärast püsikülmade saabumist, kui maa on jäätunud. Keeratakse nagu kasukas ümber puu või paigaldatakse karkassile, et vesi saaks ära voolata. Tuulutusavad jäetakse üles ja alla, sobib paremini vertikaalseks kasutamiseks kui tekina peenrale laotamiseks (vettib läbi, tekitab niiske keskkonna või jäätudes külmasilla). Kangas eemaldatakse alles pärast mullapinna sulamist. Kangas laseb läbi ōhku ja kaitseb ka jahukaste eest ning on vastupidav mehhaanilistele mōjutustele ja UV-kiirtele. Pakasekaitse kangas on u. 4 mm paks vilt-kiudkangas.

Kasutatud kirjandus

Raudseping, M. Kompost ja kompostimine. Maalehe raamat, 2010

Koostajad: Talviste, K., Uurman, K., Albert, T. Kodune mahepõllumajandus. Pegasus, 2014

http://www.virkus.com/aiandus/umbrohuvaba-pusilillepeenar/

http://www.ekk.edu.ee/vvfiles/0/haljasalade-kasvupinnased.pdf

http://www.hot.ee/looduslikmaaviljelus/kartul_pohk.pdf

http://www.hortes.ee/

http://koduaed.balticagro.ee/et/taimekatted/47-peenravaip.html

http://www.mnt.ee/failid/juhised/geosynteetide_kasutamise_juhis.pdf

http://www.selteret.ee/sugis-talvised-kaubad/

Sõnajalad

1. Too välja sõnjalgade eelised ja puudused võrreldes püsilillede ja kõrrelistega.

Eelised:

• kahjurid ja haigused ei kahjusta
• lai valik kasvukohti, sobivad hästi niiskesse ja varjulisse kasvukohta, kus teiste taimede valik on piiratud
• võivad kasvada ka teistel taimedel, kuid ei ole parasiidid
• kasvukõrguse järgi lai valik (2 mm - 20 m)
• sobivas kasvukohas pikaealised (üle 10 a)
• dekoratiivne lehestik

Puudused:

• ei ole õisi, vilju ega seemneid 
• eostega paljunemine keeruline, vaja teatud tingimusi (vesi) 
• ei talu läbikuivamist 
• ei armasta keskpäevast päikest

2. Moodusta vähemalt kaheksast taimest koosnev taimekooslus, mis sisaldab vähemalt kolme sõnajalga, lisaks kõrrelisi ja püsililli. Kasvukoha tingimused võid ise valida. Kasvukoha valikul võid lähtuda mõnest reaalsest keskkonnast (nt koduaed). Iga taime kohta too välja eesti-, ladina- ja võimalusel sordinimed, kõrgus, vahekaugus istutamisel, dekoratiivsuse aeg ning pilt. Ära unusta valitud kasvukoha tingimusi (valgus, mulla omadused) mainimast.

Taimekooslus sobitatakse kiviktaimlasse, mis asub kergel nõlval, põhja poolt ulatub kiviktaimla kohale õhtune vari, paekivide vahel tavaline neutraalne aiamuld.



Odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis)

kõrgus: 30 - 50 cm
vahekaugus istutamisel: 40 cm
dekoratiivsuse aeg: igihaljas

Kivi-imar (Polypodium vulgare)

kõrgus: 10 - 30 cm
vahekaugus istutamisel: 30 cm
dekoratiivsuse aeg: lehed talvehaljad

Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes) 

kõrgus: 10 - 30 cm
vahekaugus istutamisel: 20 cm
dekoratiivsuse aeg: lehed talvehaljad

Harilik sinihelmikas (Molinia caerulea) 'Variegata' 

kõrgus: 30 - 70 cm
vahekaugus istutamisel: 40 cm
dekoratiivsuse aeg: õitseb juuli - august

Alpi lina (Linum perenne) 'Sky Blue'

kõrgus: 50 - 70 cm
vahekaugus istutamisel: 40 cm
dekoratiivsuse aeg: õitseb juuni - august

Karpaadi kellukas (Campanula carpatica) 'White clips'

kõrgus: 15 - 20 cm
vahekaugus istutamisel: 25 cm
dekoratiivsuse aeg: õitseb juuni - august

Alpi jänesekäpp (Leontopodium nivale subsp. alpinum) 'White'

kõrgus: 20 cm
vahekaugus istutamisel: 15 - 20 cm
dekoratiivsuse aeg: õitseb juuni - september

Harilik karukell (Pulsatilla vulgaris) 'Röde Klokke'

kõrgus: 15 - 30 cm
vahekaugus istutamisel: 30 cm
dekoratiivsuse aeg: õitseb aprill - mai

Harilik merikann (Armeria maritima) 'Düsseldorfer Stolz'

kõrgus: 10 - 15 cm
vahekaugus istutamisel: 30 cm
dekoratiivsuse aeg: õitseb mai - juuni, kõrsjas puhmas säilitab oma ilu aastaringselt

Hall aruhein (Festuca glauca) 'Blue select'

kõrgus: 20 - 30 cm
vahekaugus istutamisel: 25 cm
dekoratiivsuse aeg: õitseb juuni - juuli, igihaljas

Kasutatud kirjandus:

Rünk, K. Sõnajalad looduses, aias, toas. Tallinn:Valgus, 1999
Alanko, P. Püsililled. Tallinn: Varrak, 2009
Barlage, A., Berger, F. Suur püsikuraamat. Tallinn: Varrak, 2012
http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=1810

Fotod:

http://luirig.altervista.org/flora/taxa/floraspecie.php?genere=Polystichum
http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?state=5;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=lnim&obj_id=2130745395
http://hansaplant.ee/?op=body&id=1479
http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=1810
http://www.osta.ee/karpaadi-kellukas-white-seemned-pusik-41628524.html
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=601&cid=435&cgid= 

http://plantest.eu/epood/Merikann-DÜSSELDORFER-STOLZ
http://www.sesoon.ee/Taimekataloog/aruhein/Blue_Select
http://www.osta.ee/en/alpi-janesekapp-seemned-24196131.html
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/karukellade-varviroomus-kevadine-tervitus?id=66046826