Köögiviljad ja maitsetaimed

1. Vali üks köögiviljakultuur ja üks maitsetaim (ei pea lähtuma nimekirjast) ning koosta nende kohta ülevaatlik ja taime iseloomustav materjal. Materjal peab sisaldama taime välimuse ja kasvukoha kirjeldust, keemilist koostist (nt C-vitamiini sisaldus jne), kasvatamise võimalusi (nt ettekasvatamine, otsekülv). Lisada võib tuua infot rahvameditsiinis ja taimekaitses kasutamise kohta (nt taim on põletikku alandava toimega, leotisega saab tõrjuda lehetäisid vms). Kindlasti lisa teksti juurde pilt taimest. Kindlasti ära unusta kasutatud materjalide loetelu lisamast.

Aedporgand (Daucus sativus) 

Iseloomustus

Aedporgand kuulub sarikaliste sugukonda porgandi perekonda ning on 2-aastane risttolmleja. Tolmleb putukate abil. Esimesel aastal moodustab juurika ja lehekodariku, teisel aastal kasvatab 50-150 cm kõrgused õisikuvarred, õied ja seemned. Õisik on liitsarikas. Õied valged, harvem roosakad või violetsed. Vili on kaksikseemnis, koosneb kahest ovaalsest lamedast seemnest. Seeme on väike, idanemisvõimeline 2-3 aastat, idaneb aeglaselt - 15-20 päeva.

Kasvukoht

Muldadest eelistab porgand kergepoolset huumus- ja lubjarikast mulda, kuid kasvab hästi ka kõdunenud madalsoomullal. Kasvukohaks sobib porgandile 1-2 aasta eest sõnnikut saanud umbrohust puhas maa. Head eelviljad on varajane peakapsas, varajane kartul, kurk ja tomat.

Mullaniiskuse suhtes on porgand nõudlik arengu algul ja juurika moodustumise ajal. Hiljem on niiskuse  suhtes vähenõudlik ja annab rahuldavat saaki ka üsna kuival mullal.

Kasvatamine

Porgand ei ole soojanõudlik ega ka külma suhtes tundlik. Seetõttu võib tema seemneid külvata esimesel võimalusel (aprilli lõpus, mai alguses). Säilitusporgand külvata veidi hiljem. Seemned hakkavad idanema 4-5 C juures, sügisel külvates tuleb seeme mulda panna vahetult enne maapinna külmumist.

Porgandi väikse seemne tõttu saavad külvid tihti liiga tihedad ja neid tuleb paar korda harvendada. Porgandiseemet võib segada liiva või salatiseemnega, et külv ei saaks liiga tihe. Salat tärkab kiiremini ja tõmmatakse hiljem porgandi vahelt välja. Peale harvendamist peaks taimede vahekaugus olema 3-5 cm. Hõredamat külvi saab ka pillitud või lindina seemne kasutamisel.

Porgand on küll valgusidaneja, kuid külvide läbikuivamise vältimiseks tuleb seemned katta 0,5 cm mullakihiga. Seeme idaneb 3-4 nädalat. Külvid katta kohe kattelooriga, see hoiab eemale lehekirbud ja ka taimed tärkavad kiiremini ja ühtlasemalt.

Sügisel enne kündi või kaevamist antakse PK-väetised. Lämmastikväetis antakse alles pärast porgandi tärkamist, sest idanev seeme ei vaja toitaineid. Pealtväetamine lõpetatakse hiljemalt juulikuus.

Porgandid koristatakse kuiva ilmaga enne suuremaid külmi. Lehed on öökülmadele vastupidavad, kuid juurika mullast välja ulatuv osa kahjustub juba -2 C juures ja läheb hiljem mädanema. Porgandid kergitatakse aiahargi või labidaga lahti ja tõmmatakse pealseidpidi mullast välja. Pealsed murtakse ära ja porgandeil lastakse taheneda. Peale sorteerimist viiakse nad hoiukohta. Hilised sordid säilivad paremini kui varased. PK-väetised parandavad säilivust, liigne lämmastik vähendab seda.

Kahjurid

Porgandikärbse vaglad uuristavad porgandisse käike ja lehekirbud hävitavad pealseid. Porgandi-lehekirp tuleb porgandit kahjustama esimese pärislehe faasis. Ta imeb taimemahla, mille tagajärjel lehed keerduvad kokku ja juurvili muutub haruliseks, karvaseks ja peenikeseks. Porgandi-lehekirbud talvituvad okaspuudel, nende lähedusse ei tasu porgandipeenart rajada. Porgandikärbse vaglad tungivad porgandi juurikasse selle tipuosas, kus uuristavad juuni teisel poolel peenikesi looklevaid käike. Teise põlvkonna vaglad kahjustavad vanematel taimedel augustikuus ka juurika ülemist osa.

Kahjurite vältimiseks katta külvid kohe kattelooriga, mida võib taimedel peal hoida suve teise pooleni. Katteloorita kasvatamisel töödelda tärganud taimi kohe taimsete leotistega porgandi-lehekirbu vastu. Porgandikärbse avastamisel (jälgida alates mai lõpust) pritsida taimi taimsete leotistega või kasutada NeemAzali või tõrjevahendit Neko.

Hea on kasvatada porgandit sibula kõrval, sest porgand ei meeldi sibulakärbsele ja sibul ei meeldi porgandikärbsele. Ka aeduba ei ole porgandi-lehekirbule ja -kärbsele meeltmööda.

Toiteväärtus

Toiteväärtuselt on porgand juurköögiviljade hulgas esimeste seas. Ta sisaldab keskmiselt 7 – 8% süsivesikuid, millest valdava osa moodustavad suhkrud. Mineraalainetest on esikohal kaaliumiühendid. Kõige suurem väärtus seisneb kõrges karotiinisisalduses (4-13 mg%). Organism on võimeline taimsetes toiduainetes leiduvad karotenoidid muutma organismis A-vitamiiniks. Suurema karotiinisisaldusega on eredavärvilised punakasoranži juurviljaga uudisaretised. Märkimisväärsel hulgal leidub porgandis ka B-grupi, samuti PP-, E- ja K-vitamiini. C-vitamiini sisaldus on teiste köögiviljadega võrreldes suhteliselt madal (4-6 mg%). Peale nimetatute sisaldab porgand veel mitmesuguseid füsioloogiliselt aktiivseid aineid, mis reguleerivad ainevahetust ning tugevdavad vastupanuvõimet infektsioon- ja külmetushaigustele.

Rahvameditsiin

Rahvameditsiinis on porgandiseemnete tõmmist ja jahvatatud seemneid kasutatud põie- ja neerukive lahustava vahendina. Samuti peaks seemnepulber toimima lahtistava ja puhitistevastase vahendina. Peeneks riivitud värsket porgandimassi on pandud põletusest, külmumisest või haavanditest kahjustatud nahale. See vähendab põletikku, vaigistab valu, väldib mädanike teket ja kiirendab paranemist.

Sidrunmeliss (Melissa officinalis)

Iseloomustus

Sidrunmeliss ehk harilik meliss (ka aedmeliss) on mitmeaastane rohttaim, mis kuulub huulõieliste sugukonda melissi perekonda. Kasvab 30-90 cm kõrguseks tugevasti hargnenud põõsaks. Lehed on vastakad, munajad, saagja servaga, pealt tumerohelised, läikivad ja alt hallikasrohelised. Vars on neljakandiline. Õied väikesed, valged, peaaegu märkamatud ja asetsevad taime ladvaosas 3-6 õielise rõngana lehekaenaldes. Õitseb juunist augustini. Lehte katsudes eraldub sellest sidruni lõhna.

  

Kasvukoht

Meie oludes on meliss külmakartlik ja vajab kindlasti katmist. Paksu lumekattega talvel talvitub hästi. Esimese aasta taimed talvituvad paremini kui vanemad taimed. Mida madalakasvulisem ja väikeselehisem meliss on, seda külmakindlam.

Meliss vajab tuule eest kaitstud sooja, päiksepaistelist, keskpäevaks poolvarjulist kohta ja muld peab olema viljakas, õhurikas, niiskemapoolne ning sügavalt haritud. Mulla pH peab olema vähemalt 6,3. Väetiseks anda sõnnikukomposti 4-5 kg/m². Igal kevadel tuleks anda kas komposti või muud orgaanilist katet taimede vahele. Eelviljaks sobivad kartul või juurvili, ka haljasväetis- või mustkesa, sest maa peab olema juurumbrohtudest puhas.

Meliss ei talu seisvat vett, aga ka mitte kuivust. Kui lehed keset suve kollaseks muutuvad, on see tingitud kuivusest. Niiskes mikrokliimas jääb taime eeterliku õli sisaldus väikeseks.

Kasvatamine

Taime saab paljundada seemnete, jagamisega, pistikutega. Seemned külvatakse märtsi lõpul, aprilli algul külvikasti. Külvisügavus 0,3 - 0,5 cm või teha pinnakülv. Idaneb aeglaselt, külvist tärkamiseni kulub 2-3 nädalat, külvist istutuskõlblike taimedeni 6-8 nädalat. Pikeerides saab suurema juurekavaga taimed, mis on ilmastikuoludele vastupidavamad. Temperatuur peab idanemise ajal olema kõrge, +20 - 25° C, pärast tärkamist on sobiv päeval umbes +16° C ja öösel +12° C.

Meliss istutatakse 30 cm vahedega. Peale juurdumist tuleb taimi mullata. Mullata tuleb ka enne sügist, et vähendada külmakahjustusi. Öökülmade pärast tuleb istutatud taimed juuni alguse (kevadise) istutuse puhul kaitsta kattelooriga. Juba alla +10° C teeb lehed kollaseks ja saagi kvaliteet kannatab.

Taimi jagatakse kevadel (kui on juba näha, kuidas taimed talvitusid) või sügisel (peale koristust). Pistikuid võib teha augusti algul poolpuitunud ladvavõrsetest või ka varrepistikutest. Heades tingimustes on juurdumisaeg 2 nädalat.

Melissi kasvatatakse ühel kohal 3-4 aastat, vanem istandus muutub väga külmaõrnaks.

Taimel kasutatakse lehti ja kogu ladvaosa ning korjeaeg on enne õitsemist. Õitsemise ajal ja eriti pärast õitsemist muutub taime maitse ebameeldivaks. Esimesel aastal on taime areng aeglane ja augusti keskel tuleb taime ladvaosa võrsumise kiirendamiseks kärpida umbes 5 cm ulatuses. Teisel aastal lõigatakse taim enne õitsemist maha umbes 10 cm kõrguselt maapinnast. Teise saagi saab augusti lõpul ja võiks lõigata kõrgemalt, 10-15 cm maapinnast. Kui taimi pärast esimest saaki nõgeseveega kasta, võib suve jooksul saada ka kolm saaki.

Enne lõikamist peab olema vähemalt kaks päeva kuiva ilma, sest siis on eeterlike õlide sisaldus suurem. Lõikamisel ei tohi lehti muljuda, sest muljutud lehed kuivavad pruuniks. Kuivatamine peab olema kiire, suhteliselt madalal temperatuuril +30° C. Droogiks sobivad lehed ja varre peenem ladvaosa.

Kahjurid

Vähesel määral võib meliss kannatada rooste- ja hahkhallitustõve käes. Nende vastu aitab edukalt põldosjavesi ja tuhk. Soovitav on eelviljana ja ka pärast melissi mitte kasvatada teisi huulõielisi kultuure.

Keemiline koostis

Meliss sisaldab 0,1 - 0,3 % eeterlikku õli, milles on tsitraali, tsitronellooli, geraniooli, linalooli. Veel on melissis orgaanilisi happeid, parkaineid ja mõruaineid. Melissi lehed on rikkad C-vitamiini poolest (100-180 mg%), leidub karotinoide, mikroelemente.

Kasutamine

Melissi kasutatakse kosmeetikatööstuses lõhnaõlide ja -vete valmistamiseks. Auruvannid on ärritunud nahka rahustava ja kergelt puhastava toimega. Köögipoolel kasutatakse melissi kõikvõimalikes salatites, kalakastmetes, majoneesis, hoidiste maitseainena, magustoitudes ja jookide maitsestamisel. Hea meetaimena annab meliss omapärase maitse ja aroomiga mett.

Rahvameditsiinis tarvitatakse melissi külmetuse, gripi, masenduse, stressi, unetuse, peavalu ja seedehäirete puhul. Melissiteel on nii rahustav kui ka virgutav toime. Melissi eeterlikud õlid sisaldavad antihistamiine, mistõttu kasutatakse seda ka allergiliste nahahaiguste puhul. Naha määrimiseks kasutatakse põhiliselt taimemahla. Taimes sisalduvad toimeained (tanniinid) mõjuvad viirustele hävitavalt, seepärast kasutatakse melissitinktuuri huuleherpese raviks. Antiseptiliste omaduste tõttu võib melissilehti kasutada putukahammustuste ja ka põletikuliste haavade peal.

Meliss on üks neist vähestest taimedest, mida võib kasutada igapäevaselt.

Kasutatud kirjandus

Viks, A. Aiandus väikeaedades. Tallinn: Valgus, 1985
Koostajad: Talviste, K., Uurman, K., Albert, T. Kodune mahepõllumajandus. Pegasus, 2014
Väinsaar, T. Ürte oma aiast. Tallinn: Maalehe Raamat, 1997

http://www.eestitoit.ee/?page_id=92&language=et

http://www.epkk.ee/6870

http://et.wikipedia.org/wiki/Porgand
http://www.terviseleht.ee/200032/32_meliss.php3
http://et.wikipedia.org/wiki/Meliss