Kõrrelised

1. Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus

Kõrreliste hulka kuuluvad botaaniliselt ainult kõrreliste sugukonda kuuluvad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised, lõikheinalised, hundinuialised. Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis kõrrelised.  

Tihti kasvavad kõrrelised toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad päikeselist kasvukohta. Pool- ja täisvarjus kaotavad nad oma iseloomuliku kasvukuju ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskemas mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Mõned kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näiteks siidpöörised ja roog-sinihelmikad.

Kõrrelised on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub aga ka üheaastaseid taimi. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised ja õõnsad, tarnadel ka kolmekandilised ja õõneta. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme kohast. Eristatakse tihedapuhmikulisi ja hõredapuhmikulisi kõrrelisi. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise levikuga liike, näiteks päideroog. Lehed paiknevad kõrrelistel vahelduvalt ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud hulgaõielisteks tähkadeks või -pööristeks. Õied on tavaliselt väiksed ja silmapaistmatud.



Joonis 1.  Hulgaõieline tähk. 



Joonis 2.  Hulgaõieline pööris. 

Kõrrelisi kasutatakse aias soolotaimena, ääristaimena, pinnakatjana, veekogude ääres ja anumates. Nad on armastatud taimed, sest nad on dekoratiivsed, vähenõudlikud ning härmatisega kaetult kaunid ka talvel.

Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi. 

Vegetatiivne paljundamine

Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruheinad ja lubikad. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka sügisel. Varakevadine aeg on sobivam, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste kõrreliste korral on kõige lihtsam taim üles kaevata ja käte abil väiksemateks osadeks jagada. 

Jagamiseks kaevatakse taim üles ja lõigatakse aianoa või labida abil väiksemateks osadeks. Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning 2-3 vart. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada.

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelkõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks paruktarn ‘Frosted Curls’ ja hall aruhein ‘Sinilai’), kuna seemnetega paljundades sordi tunnused uutel taimedel ei esine. 

Generatiivne paljundamine

Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude stepirohtude külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks talvist läbikülmumist. Taimede külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad taimed idaneda kaua. 
Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba ja kanaari paerohi. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse kevadel, mais-juunis otse peenrasse, kasvuhoonesse külvikasti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast kevadiste öökülmade möödumist, mai- või juunikuus.



Joonis 3. Üheaastane kõrreline, lakkoder Hordeum jubatum

Joonis 4.  Mitmeaastane kõrreline, kõrge raikaerik Arrhenatherum elatius sub. bulbosum ‘Variegatum’

2. Plakatid

 

 

Kasutatud kirjandus

Väärsi, H. Kõrreliste lummuses. Maalehe Raamat, 2007

Widlundh, S. Kaunid kõrrelised. Maalehe Raamat, 2006

http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=125

http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=128


Taimede pildid pärinevad järgmistelt veebilehtedelt

http://morfoloogia.weebly.com/otildeisik.html

http://jardinjasmin.com/catalogue/userfiles/productlargeimages/17070.jpg

http://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_1_8419834.jpg

http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=47&art=889

 

http://www.gardening-forums.com/attachments/bunny_tail_grass-jpg.1376/

 

 

 

 

 

 








Püsililled

1.      Too välja püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega.

Võrreldes suvelilledega on püsikud vähese hooldusvajadusega, pikaealised ja vastupidavad. Püsililli tasub kasvatada ka nende pidevalt muutuva välimuse pärast. Lisaks õitsemisele saame imetleda esimeste võrsete ilmumist, kasvu edenemist ning õite närbudes lehestiku ja viljade kaunidust.

Peenrakujundajale on püsililled pisut suurem väljakutse kui suvelilled. Kui üheaastaste taimede puhul on juba istutades nende kuju ja värv enamasti sama, mis hiljem, siis püsikupeenrale on omane pidev muutumine. Vastupidiselt suvelilledele õitsevad püsikud kogu kasvuperioodist vaid lühikesel ajavahemikul, seepärast on peenra kujundamisel tähtis arvestada ka lehtede värvi ja faktuuriga.

Püsikute eluiga võib olla väga erineva pikkusega. Mõned neist kasvavad aastakümneid ühel kohal, muutudes üha kaunimaks. Sageli on aga nii, et püsik peab mõne aasta kasvama, enne kui ilmuvad esimesed õied või kuni taim on lõplikult kohanenud. Pikaealiste püsikute ümberistutamine häirib tihti taimede arengut ning nad võivad jääda aastaks-paariks kiratsema.

Leidub püsikuid, kes õitsevad rikkalikult juba esimesel aastal, kuid ei ole eriti pikaealised. Nad annavad sobilikes kasvukohtades ka isekülvi, hoolitsedes nii oma püsimajäämise eest aias.
Kuna paljud püsikud külvavad end ise, tuleks jälgida, et kiiresti arenevad liigid teisi liike ära ei lämmataks. Täitetaimeks püsikud hästi ei sobi.

2.       Millist vegetatiivse paljundamise viis soovitaksid püsikute paljundamisel kasutada ja millist mitte? Põhjenda, lisa näiteid.

Kõige kergem, kiirem ja kindlam viis püsikute paljundamiseks kodustes tingimustes on puhmiku jagamine. Taimede mullast väljakaevamine ja põhjalik jagamine on eelkõige hooldustegevus, kuid paljundamine toimub selle käigus. Tükeldamisega noorendatud, värskesse pinnasesse istutatud ja umbrohust vabastatud püsikud näevad kordades paremad välja kui aastaid ühel kohal virelenud suguvennad.　

 

Arvestada tuleb sellega, et mõningad väiksemad püsikud, näiteks sinilill, on jagamisõrnad. Sellisel juhul tuleb hoiduda liiga väikesteks tükkideks jagamisest.

 

Kõige lihtsam on püsililli paljundada veel võsundite abil. Selliselt võib jagada näiteks hõbelehte, mandel-piimalille, metsvitsa, füüsalit või igihali. Läbilõigatud võsund koduneb tavaliselt kiiresti uues kasvukohas, eriti kui sel on juba väikesed juured olemas.

 

Pistikutega paljundamine on veidi keerulisem ja nõuab oskust ning hoolsust. Juurutamisfaas on töömahukas ja nõuab täpsust. Taimede kasvatus kestab 2-4 aastat. Varrepistikutega võib jagada näiteks kukekannust, murtudsüda ja kivirikku, juurepistikutega aga karusõrga, idamagunat, ogaputke või kurereha.

 

Sibullilli saab paljundada tütarsibulatega, mis emasibula küljest lahti murtakse ning seejärel kas kasvukohta või pottidesse maha istutatakse..

 

Vähemlevinud võrsikutega paljundamist kasutatakse taimede puhul, mille korral teised võtted ei anna häid tulemusi. Võrsikutega saab paljundada näiteks nelke või kipslilli.

 

Mõistlik on valida paljundamise viis lähtudes taimest, paljundamise eesmärgist ja enda oskustest.

 

3.       Taimede kasvukohanõuded.

 

Soovitan päikselisele kasvukohale, kuiva ja toitainevaesesse mulda planeerida harilikku kukeharja (Sedum acre), nurmnelki (Dianthus deltoides), harilikku mägisibulat (Sempervivum montanum), kassisaba (Veronica spicata) ja harilikku karukella (Pulsatilla vulgaris).

 Joonis 1. Päikeselise, kuiva ja toitainetevaese mullaga kasvukoha taimestamiseks sobilikud taimed.

Taimede pildid pärinevad järgmistelt veebilehtedelt:

• http://juhanipuukool.ee/?et/istikute_nimekiri/p%C3%BCsikud/sedum_acre_harilik_kukehari.html
• http://www.visoflora.com/images/original/dianthus-caryophyllacees-visoflora-7851.jpg

• http://www.visoflora.com/photos-nature/photo-sempervivum-montanum.html
• https://www.pinterest.com/pin/276549233338429284/
• http://www.oczarjk.pl/zdjecia_byliny/sasanka_zwyczajna_pulsatilla_vulgaris06.jpg

Poolvarju, toitaineterikkasse mulda sobivad laialehine kellukas (Campanula latifolia), kilpleht (Darmera peltata), ümaralehine kivirik (Saxifrage rotundifolia), soo-kurereha (Geranium palustre) ja sinine käoking (Aconitum napellus).

Joonis 2. Poolvarjus, toitaineterikka mullaga kasvukoha taimestamiseks sobilikud taimed.

Taimede pildid pärinevad järgmistelt veebilehtedelt:

• http://www.plantarium.ru/dat/plants/0/024/40024_376afa7d.jpg
• http://media-cache-ak0.pinimg.com/736x/dc/81/14/dc81149aa720f7a44daed6ed501bfdf1.jpg
• http://flora.nhm-wien.ac.at/Bilder-P-Z/Saxifraga-rotundifolia-1.jpg
• http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/images/sookurer.jpg
• http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f9/Aconitum-napellus_4435.jpg

Varjulisele kasvukohale, happelisse mulda soovitan harilikku lõokannust (Corydalis solida), rootsi kukitsat (Cornus suecica), tipmist puksrohtu (Pachysandra terminalis) ja jaapani priimulat (Primula japonica).

Joonis 3. Varjulise, happelise mullaga kasvukoha taimestamiseks sobilikud taimed.

Taimede pildid pärinevad järgmistelt veebilehtedelt:

• http://www.francini-mycologie.fr/BOTANIQUE/Corydalis_solida_02.jpg
• http://farm1.staticflickr.com/29/98013004_8be649305e_z.jpg?zz=1
• http://albertdevriestuinen.nl/wp-content/uploads/Pachysandra-terminalis3.jpg
• http://www.thompson-morgan.com/medias/sys_tandm/8796431253534.jpg

 
Kasutatud kirjandus:

Barlage, A., Berger, F. Suur püsikuraamat. Tallinn: Varrak, 2012
Alanko, P. Püsililled. Tallinn: Varrak, 2009
Annist, J. Istutamise kunst. AS Ajakirjade Kirjastus, 2008