Aiatööd: Kõrrelised

1. Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus

Kõrreliste hulka kuuluvad botaaniliselt ainult kõrreliste sugukonda kuuluvad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised, lõikheinalised, hundinuialised. Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis kõrrelised.

Tihti kasvavad kõrrelised toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad päikeselist kasvukohta. Pool- ja täisvarjus kaotavad nad oma iseloomuliku kasvukuju ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskemas mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Mõned kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näiteks siidpöörised ja roog-sinihelmikad.

Kõrrelised on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub aga ka üheaastaseid taimi. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised ja õõnsad, tarnadel ka kolmekandilised ja õõneta. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme kohast. Eristatakse tihedapuhmikulisi ja hõredapuhmikulisi kõrrelisi. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise levikuga liike, näiteks päideroog. Lehed paiknevad kõrrelistel vahelduvalt ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud hulgaõielisteks tähkadeks või -pööristeks. Õied on tavaliselt väiksed ja silmapaistmatud.

Joonis 1. Hulgaõieline tähk.

Joonis 2. Hulgaõieline pööris.

Kõrrelisi kasutatakse aias soolotaimena, ääristaimena, pinnakatjana, veekogude ääres ja anumates. Nad on armastatud taimed, sest nad on dekoratiivsed, vähenõudlikud ning härmatisega kaetult kaunid ka talvel.

Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.

Vegetatiivne paljundamine

Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruheinad ja lubikad. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka sügisel. Varakevadine aeg on sobivam, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste kõrreliste korral on kõige lihtsam taim üles kaevata ja käte abil väiksemateks osadeks jagada.

Jagamiseks kaevatakse taim üles ja lõigatakse aianoa või labida abil väiksemateks osadeks. Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning 2-3 vart. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada.

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelkõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks paruktarn ‘Frosted Curls’ ja hall aruhein ‘Sinilai’), kuna seemnetega paljundades sordi tunnused uutel taimedel ei esine.

Generatiivne paljundamine

Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude stepirohtude külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks talvist läbikülmumist. Taimede külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad taimed idaneda kaua.
Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba ja kanaari paerohi. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse kevadel, mais-juunis otse peenrasse, kasvuhoonesse külvikasti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast kevadiste öökülmade möödumist, mai- või juunikuus.